68
Heinike Heinsoo_________________________________________________________________
SUURI PÄIVE
_________________________________________________________________ Tartu 2018
Raamatu kirjastamist on toetanud Eesti Hõimurahvaste programm,
M. A. Castrénin seura
The publication of the book was supported by Estonian Kindred Peoples Programme,
The M. A. Castrén Society
© Heinike Heinsoo, 2018 © Illustratsioonid / Illustrations: Virge Jõekalda
Kujundus / Design: Loit Jõekalda Kirjastaja / Publisher: Heinike Heinsoo
Trükikoda / Printing House: Bookmill, Tartu
ISBN 978-9949-88-663-0
Süämez
AlkuSõnAd ___________________________ 5 1. elInA _________________________________ 7 2. mITäle leeb ___________________________ 9 3. KuI PAĽĽO On AIKõ? _____________________ 11 4. MItä PAAn Päälle? _____________________ 13 KõltõIn? _______________________________ 13 ROOzOvOI? _____________________________ 15 MussA? ________________________________ 17 RusKA? _________________________________ 19 sInIn? __________________________________ 21 vAlKA? _________________________________ 23 KAunIz? ________________________________ 25 PunAKõltõIn? __________________________ 27 5. SumA __________________________________ 29 6. kujAll _________________________________ 31 7. lenA ___________________________________ 33 8. nInA I Pet´O ____________________________ 35 9. levO I MIlKA __________________________ 3710. veRA __________________________________ 3911. KIKO-dääde ____________________________ 4112. nJuRA-tätI _____________________________ 4313. dunJA-äMMe __________________________ 4514. ÜlgettÜ KOtO _________________________ 4715. dAčnIKõd ______________________________ 4916. vARAz KOOz ____________________________ 5117. leOntJevId ____________________________ 5318. SuurI pere ____________________________ 5519. MIKO-dääde I tAnJA ____________________ 5720. rISSITeell _____________________________ 5921. OĽO ___________________________________ 6122. suuRI PäIve ___________________________ 63
4
Ku inimisse üvvä etsid sõbrõssi – kase on sinu rinnall.
Alkusõnad
Kase čirjõ on lustiss, kõrrõiss i üviss inimiziss, kummõd eletä meijeka i meije ümpäri.
nämäd õõmme me ize, nämäd õlla meije naapurid i tuttavõd.
čettä naapuria siell eb õõ, elka ettsika! siell õlla va meije nõmad.
Meije aizud, kraazgõd, meije duumõd.
Meije čülä i progona.
Mettsä, puud, irvieined i saadud.
laugaz, õmad i võõrad rannad.
čeväd, česä.
Mitä õli, on i leeb.
Suuri päive
7
1. ELINA Miä õõn elina, eljassi kutsuta.
Mokoma nimmeä tõizill eb õõ. čüsüzin maamõlt, missi mill on mokomõ nimi. tämä juttõli, etti čirjõss sai. etti mõntõ satta voottõ takaz õli soomõz õllu naasti elina, kummõll õli viisi üvvä velloa i maamõ i taattõ suvatti tätä. A elina meni märännülle mehelle, rikkalle Klausille. Klausia suvazi tõin nain, kumpa tämä naizõssi eb tahtonnu, köühe piikõ õli. siz kase piikõ pajatti elinass Klausillõ kõikkõlaissõ pahha i tämä võtti i põlõtti elina pikkaraizõ poigaka koo süämme. Müühep mehell õli žaali, itki, a süntiä antõssi jumalõlt eb saannu, aadu meni. čüsüzin, missi mokomaizõ ilka jutu mukka millõ nimi annõtti i maamõ juttõli, etti elina tääjetä nüt viisi satta voottõ, õli õllu üvä siivollin nain i niku minu õma angel taivaz.
ämme juttõli, ku millõ eb näüttinnü minu nimi: „eb nimi inimisse kraaska, a inimin nimmeä kraaskab.“
A võib i jutõllõ: „eb inimin nimmeä kraaska, a nimi inimisse kraaskab.”
tahon, etti minu nimi õllõisi niku ikolookkõ! Jõkain bukvõ eri karva, jõkaizõz mitäle uusi duumõ, uusi päive, näteli, kuu,voosi i kõik aikõ sünnüb üvvä!
Millõ näüttissä ne japontsa runod – va mõnikõz sõna, a koko maailma tarkkuz.
Ku süämess päivüdkõik duumõd taiva kannõb,
leeb ikolookkõ.
Suuri päive
Ku tääd, mitä leeb, eb leeči mittä uuttõ. Ku ed tää, leebko?
9
2. MItäLE LEEb
Järjestä, ku avahtuzin üllelle, tääzin, etti tänäve mitäle aikaub, leeb üvvä i suurtõ. taita unõz millõ näüttiz čevütte, aizõva, niku heeno čevädtuuli i mokomõ vire, ku šolkkõizõ räteka õllõisi kerttännü. Mikä uusi juttu ilmaub, eriomain niku eriomain konsti i uusi meno! nõizin, sirgotin čässi i jalkoi, a issuzin veel vähäize tila äärelle i kattsozin akkunõllõ. Oomnikko õli lusti. nii õli tüüni, tuulõ enčeä eb õllu. Päivüd õli selčiäz taivaz, eb ühte pilveä i kõik lehod õlti rohoizõd. Rohoissõ õli kõikkõlaissõ – tumma, sammalrohoissõ, kimmiärohoissõ, pehmiä i kirkassõ ku õllõisi kaľľunnu: „čeväd! čeväd! čeväd!“ Millä tõizõll kraazgõll eb õõ nii paľľo eri karva liittsoi. veel sill on konttora liittsõ – kõik kalidorad suuriz vanoiz lidnakotoiz õlla kraazgõttu rohoizõssi. seined škouluz i türmez, duuman.Kase on ičävä kraaskõ, jäükke i tühje, čülme, oolõto. Ku tänäve sünnüb suurtõ, kõik oolõd viskan mettsä. duuman – missi mill õllõisi oolia, eb õõči.Rahha eb õõ paľľo – se on tüpitühje aźźõ. süümisse vartõ tappab. välisse õsan i sõppõi, podarkkoitõ, kukkia. Ženihha eb õõ – levven. õõn jo katsahtannu, ühs vähäkkõizõ näüttib.saadu on kuivõ – čiire algõb satta, egle õli pilvekkõin taivaz. Mennä voonn õli umpivihmõ, toož eb õllu üvä. Parõp kanni viisi, etti ize valõlõn ku paľľo piäb.ämmell on čippiä jalkõ – paab uuttõ võijõttõ päälle i terve leeb. Üppäb ku kilipoikõ. tämä eezep kõik aikõ teči viinakompressa, a jalkõ va paizõgoittu. Juttõlin tälle: „Paa čülmä!“ A tämä juttõb: „Ain õõmmõ kompressa tehnü. Avitti.“ Miä taaz juttõlin: „A sillõ eb õllu appia, paizõttu rohkap veel.” Menimme dohtõrillõ. A dohtõri siz juttõli: uusi võijõ avitõb i paa välisse čülme toož. A viina juu ize vällä!“ ämme ku meni kaunissi, kaľľahtazi: ”Kui tüü kehtattõ?” A dohtõri nagrõb, juttõb: ”Kanni viisi vähep pillad tervüsse!”Kana eb õõ kahs päivä tuunnu munna – tämä on munivõ kana, üvvä sukkua, tõin taita toob kahs. või kuzale levvemme uuvvõ kuko. Kase i laulõb ohtõgon, a omnikon piukib niku linnu poikõ. Miä ävitin räte, a ämme juttõb: „tohopää õõd. Kõnz siä meelüd? Üvä, etti pääte ed ävittännü.“ A pää on hoitaunnu, špeiliss katson – naasti! Üvä uutin. A rätte õliči vanalt ženihhalt. A čen kõikka meneviss mälehteb, uuttõ eb tunnõ. Rihez on kõik mürri-marri – leeb aika, illan. Mennä voonn ku algin, ilazin kõlmõd päivä ühtäperrä. Müühep en ilgannu kõlmõd päivä häülüä rihez, a to roojaub. A siz nõizin ettsimä ühte aźźa i tõissõ aźźa, no en levve. Kuhõle üvvä paikka panin, a kuhõ?Mitäpo sitä i pajatta!I õika kõrvõ elizeb. se tääb üvvä. Meill jutõlla: ”Ku õika kõrvõ elizeb, siz čiitetä, ku kura kõrvõ elizeb, siz laitõta”. A arvõ kõrtõ, ku mill kõrvõ elizeb.Piäb menne kujallõ tunnussõma, mitä leeb.
10Suur i päive
11
3. KuI paĽĽo on aIKõ? siz duumõzin, kui paľľo on aikõ? seitse? Kahõsa? Ühesä? valka on, a ku on jo čümme? A en kattsonnuči čelloa.
Mill johtu meele, ku maamaka õlimmõ egiptiz. Maamõll õli otpuskõ janvariz. Hookamizaikõ talvõll eb õõ üvä, a ku tämä on tüüz bolnittsõz, siz jutõlti, što poolõd aika hookad talvõll, a poolõd čezäll. läsijed eväd kõnsa hooka. Kanni viisi i õli, etti maamõ tahto menne kuhõle, a taatõll hookamizaika eb õllu, täll õli vassa čezäll. taatõll on kanni viisi, etti kõik võtõta čezäll ühtaika otpuskõ. Müü siz i menimme maamaka parvõz egipti.
Johtu meele runo, kumpa õlin lahsõnn kuullu: „teelle, teelle kurkizõd, kuza egiptimaa“. I čirjõz õlti pičä kaglaka linnud, verbludad, meri.
Kurkijõ perrä i müü menimme. esimeized linnud, kummad tulti vassa, õlti pääzgod.
duumõzin: „niku Peukaloliza kaazgõz.”
A maamõ nõizõb üllelle, kõhalla čüzüb: „Kui paľľo aikõ on?“
„Kahõsa tunnia“, vassan.
„Piäb menne järjesta murčina süümä!“ juttõb maamõ.
„A murčina võib süvve čümmenessaa,“pajatõn vassa.
„Mitä oottõmmõ nüt, čiire piäb menne.“
Meemme, süümme, kõik süümin on väheize tõizõllain ku koton. Muudõr maku, no üvä. tahtahub kõikka proobõtõ, a maamõ taaz čüzüb: „Kui paľľo aikõ on?“
„leeb ühesä“, juttõn.
„čiire piäb menne mereranta“, maamõ taaz vassa.
I kanni viisi kõik päive: „Kui paľľo aikõ on” i „Piäb menne.” volilla ed saa õllõ. niiku mokomõ joonittõmin õllõisi hookamin ku čelloa katsod i mitäle ain va piäb! Kanni viisi i õli, etti ku paľľo ed riitõ, maamõ tšäsi jäi päälle. Piäb čiire menne! A vot tänäve čelloa en võta kaaz.
Aikõ čiire meeb.Tehä mittä ed kerki.
I eb õõ tarviz.
12Suur i päive
13
4. MItä pAAN pääLLE? sell aika vähäize vizgahtõn. Piäb tehä õtsuz, miltized sõvad paan päälle. Kaappi sõppa täün – tänäve on kase päive, ku piäb kattsoa, mitä sihhe on koppiunnu. Štanoit en paa, platjõ vai jupkõ piäb õllõ. A miltin kraaskõ?
kõlTõIn? Kõltõizõ plaťja, niku võikukkõ vai päivüd? eb, se eb mee, liika näčüve. Piäb õllõ pehmiäpi. Kui Margaretta eezep ku õma Maasterika tapazi, häülü Moskvõz kujall, täll õlti kõltõzõd kukad čäez. Miltized kukad? Katipiiruška on kõrka, kõltõin kukkõ õttsaz. niku lusti stroinoi tüttö. Kõltõin on čevvä esimein võikukkõ akkunõll, jaanimatõkkõizõ silmed česäüüz, võisilme oomnikkorooppõz, luukkakoorõka kraazgõtud enipäivämunad. vai kõltõin ku mesi. Ize õõn jo čevväll päivüttünnü i ampaad liittsõz õlla valkad. lusti, a piäb duumõtõ.
lavgõz õli kõltõin šaali, kalliz, a maailma lusti, laďďõ – ku ümperi čäärid, on ku plaťjõ. Mill õli ühs rankkõ tüü, duumõzin – ku teen i üvvi meeb, õsan šaali. Jutõlti, etti kõik on üvässi, näd i õsin. A müühep kuhõle paperid ävitetti, en saannuči sprafka tüüsse. nüt en või nähä kastõ šaalia, a nii kalliz šaali õli, etti en taho väľľä anta toož. Ripub kaapi uhzõz. Kagla en paa.
en tää, taita kõltõissõ en taho .
Kõltõin on päivüd, I minu päivü lintu
sirizõb vassa.
14Suur i päive
15
rOOzOvOI? Roozovoissõ karva kamalikkõ on ku päivälasku ohtõgon, ku tuultõ eb õõ. niku ilmõšaarikkõ čevädpraaznikkõnn lahzõ čäez.
Irvieinä karva. Johub meele, ku ämmäka irvieinäčaajua teimme. Miä kopitin va kukkia, a müühep ämme nagri i juttõli, etti lehtoi piäb kopitta. Minuss kukõd õlti lustipõd, duumõzin jo, ku lustia karva čaaju leeb. siz vähäize kukkia panimmõ toož, klazibankkõz õli lusti kattsoa.
Mill on mokomõ tõrvakuka karva šolkkõin kamalikkõ, kagluzõll on valkad prošmõd, valkad elmed võib panna kagla i leeb ku pühäsõpa.
A roozovoi on rohkap pikkaraizõll tüttölahzõll.
Meill õlla roozovoiz sõppõiz tütökkõizõd, a ku õlin pojezdõz Indijaz, siell õli lahsi, rozovõiz sõppõiz, õpõzõännäka, kõik pere annõtti tälle suutõ i silotõlti, ellitelti. A lahsi õli koirõ, puri minnua jalgõssõ, viskõzi lelloi ümpäri, a tõizõd röömniköisti järjü allõ, etsitti lelloi, a lahsi nagri.
Miä izälte čüsüzin, kui nimi, tütökkõin vai poikõin. Isä juttõli nime, kaze mukka miä en saannu arvoa, kumpi on, siz isä juttõli: „Boy“.
duuman, kui kanni viisi – poikõ i roozovoiz sõvaz i kõik tämäka niku lelloka pelata. A kehnossi entä piti, koira koosi. čüsüzin veeľ: „Poikõ vai tütökkõin?“. siz taattõ võtti lahzõlt kaatsõd i kõik õli selčiä – poikanõ. Ah siä konnakkõin! õliči mokomõ koirõ poikõ. A millõ nii näüttiz, etti i poikazõll õlla kimmiäd sõvad. Ato ain sinized, ruskad, harmad. Ku mill leeb poikõ, täll õlla taiva i mere karva sõvad, i kauniz šapkõ piäb õlla!
Roozovoi on lusti kraaskõ, a jupka, kummõka kase meeb, eb õõ.
Roozovoi kukkõ – irvieine kukitsõbmeije koo niitüill.
16
17
muSSA? Mussaz jubgõz čevväll ed mee. Mussasinin toož on ičäve – niku škoulu aikan: valka bluzkõ i mussasinin jupkõ. Mussa onči kalmojõ i tuzga, i suru kraaskõ, tormitaiva i musa pakkaizõ karva. Ammõtnikõd õlla mussaz, riikkimehed suurijõ vasusijõ aikõn. niku musad varõsõd vai kronnid.
Mill on mussa suma A ku meen kuhõle, paan sihhõ kõikkõlaizõd lintid i znadžgõd, jotti čenni eb võttaisi minu summa. Ühskõrt õli kanni viisi, etti meite õli suuri gruppõ, aftobusaka matkõzimmõ. õlimmõ ühell üüll kõlmõz eri võõrõzkooz, miä õlin vipoviimeizez, kumpa inimized jätetti. Ku õlin võttõmõz õmma summa viimeize võõrõzkoo tüven väľľä, summa eb õllu. Aźźapaikkõ õli tüpotühje, va aftobusa-ajaja viije litra vesiputõli. Kase meez ühez luikkamuzõz jõi pooli litra vette. A sõvad i aźźõd kõik, suurõp raha – kõik õlti sumaz. tõizõd algõtti žaalia minnua, etti eb õõ mittä, annõmmõ rahha, üüsõva saad võlgõssi. seizomme, pajatõmmõ. Meemme rihhe, passid annõmmõ vassavõttõmizlavva naizõllõ, eness paperi čirjutimmõ i siz järjestä heläütetä – ühs vanõpi nain õli võttõnnu minu suma, a tämä suma õli ühs siivollin noori meez viinnü jo eezep tälle rihhe. täll õliči kahs summa, a meni aika, ku näči. nüt minu mussa suma on ku araga papugaija sõvaz, kultõizõd lintit ripusin jõka poolõ i roozovoizõd läikkimerkid läikkiväd pimmiäz. Ain levven. Ain čenle kummassõb, etti näd ku on muudrikko suma! Kõhalla tään, etti minu.
A mittä mussa en õsa. Perrä sene, ku õlin soomõz i mill piti nähä ühs vana tuttavõ, kumpa en õllu nähnü kauga. tämä heläütti meije ühteizelle podrugallõ i taita čüsü, mitä mill on pääll, a tämä vassab: “Mussa paľto niku jõkaizõll.”
Miä en taho õllõ niku jõkain! eb mittä mussa, va se vana suma, kumpõ nii üvässi veereb i kummaka on ühteized mälehtüzed.
A čevväll mussa maa üvässi aizõb, sveeža leivä aisu, uutizõ süümin perreka parvõz.
Mussa on mure.Mussa on ain meije maa.
Mussa on võimõ!
18
19
RusKA? Ruska kraaskõ millõ näüttib. Kase on niku maa i põlto i mettsä, noorõ petäziko tüved silmiz, ku mašinaka ajad. se on laatuzõ ku koto i rihi, a tavallin. Ruska čevädjänez. Ruska ku leppäseeni. Škouluplaťjõ õli eezep ruska. Rihemaa ain kraazgõta ruskassi. Kõik meebeli õli ruska.
ei. tänäve piäb õlla mitäle erinomaissõ. vaaliaruska i mussaruska jupka jäävvä kaappi oottõma arčipäivä.
Ruska tukkõ i ruskad silmed. Koffibobad, šokoladõ. Ühs poikõ johub meele.
Ruska petäje meije kalmoill on õllu
ain ku miä čäün.
20
21
sInIn? sinin on minu silmije kraaskõ. Mill on i sińakkõ i vaďďa tšiutto. tšiuto pihad õlla pilutõttu kaunika, sinizeka i rohoizõka. I mill on valka sarafanõ i kauniz vüü. A kase on čüläpraaznika sõpa, kuhõ koppiub väči parvõz laulõma i tanttsima. I välisse meemme tõisisõ paikkoisõ ente näuttema. sapanõ pääz, ivusõd peittoz sapana all. Kastõ kanni viisi päälle ed paa, lafka ed mee, čüllä müü ed häülü.
Kõik sinin on lusti – sirka sinin, kimmiä sinin, musõrtõvõ sinin i vaalõkkõ sinin – kõik õlla taiva kraazgõd, vaďďalaisijõ silmije karva. Rüissinikukkõ, pääzgo muna i linamaa õlla sinized. Iirenättü i musikõz. Kase on rauhõkõz i iľľakkõin mettsä, sooja mere silotuz, čirkõz i čülme ku lähevesi.A liika rauhõkõz, võima i illoa piäb õllõ!
Sinin meije üü,päIved õlla sinized.
Suvvan sinisse!
22
23
vAlKA? valka millõ näüttib, a valkatõ vähäize pelčän – čiire roojaub. Järjestä ku mokoma sõva päälle paad, on i roojõkõz, ku paľľo i ed prooba.
valka on talvi, kumpa oottõmmõ jo nojabriz, ku on märčä, pimmiä, i maa i meeli mussa. talvi, ku kõik on valka, jälčiä eb õõ lumõll. Avad silmed i katsod akkunõllõ – mittä muutõ eb õõ ku valka, valka, valka. siz isub tarallõ mussa varõz, kuzale nõizõb harma savu, pilvije takka iľľakko kummittõb päivüd. A mokomõ rauha on süämez.
valkad luikõd tulla juniz merelle. Meille eväd jää, va lenteved üli. süčüzüll, ku mennä vällä, leeb lumi. Ilka sorzapuippu kaazskõ näüttiz millõ, ku õlin lahs. Kõikka rohkap kase paikkkõ, ku ilkass puipuss, kumpa čenni eb suvannu, kazvi naasti kunikalintu. Kase annõb millõ ain võima – čen tääb, taita miäči leen veel…
I veel kase kaaskõ, kuza ühsteiššümed velloa-luikkoa, kunikapoigõd, kummõd märännüd nõitaemintime õli muuttõnnu luikoissi i ku siso proobõz võtta nõitussõ vällä, täll eb õllu aika i kõikka norõpõllõ vellolle eb tappannu põldikkačiuttoa i täll ühe čäe sihha i jäiči linnusiipi.
valka on pühäpäivälavva ursti. Ku leen noorikkõ, õõn kõik valkaiz sõppõiz.
Valkata en näe.Valka taivaz on lumõz,
valka jõulu enčez.
24
25
KAunIz? Kauniz kraaskõ on niku veri i tuli, suvvamin i ihasuz, võimõ.
Kauniz on pühäpäivä kraaskõ päivezikkoz.
Kauniz kraaskõ kujatulõz juttõb – elä tuu!
Mansikõz algõb menne kaunissi – česä on tullu, turull haizõb makkiassi, naizõd tulla metsässe, suurõd vakad čäez aftobusa. Metsä takan õlla dačad, česä eb õõ česä i dača eb õõ dača ilma mansikõssõ. A vot ku pihlajamarjad algõta menne kaunissi, siz on žaali, etti meije lusti i lühüd česä jo algõb lõppuussa.
Päivälazgull on taivaz kauniz – se tääb üvvä ilma. lahzõ pulskad pakkazõ põzgõd kipsull pakkazpäivell.
Kauniz bluskõ hoikahtõb – tuu, kase õõn miä!
Kase on liika iloza, pehmiäpi piäb õllõ.
Kauniz vüü sõvall,lusti praaznika päiv.
Meije nõma päiv.
26
27
PunAKõltõIn? Punakõltõin kamalikkõ – kase on niku päivüd i apeľsinõ, niku lusti lahsijõ nagru perrä škoulu, niku sopu perrä riďďemisse, niku päivälasku i, päivänõisu ku alkumin i lõppumin, ku kõik üvä, mitä tääd ootõllõ i kase, mitä ed tääči. Kase on suvamin i õnni. Mill päivü mukka tulla pääzgo pesämed liittsa.
ämme juttõli:”õõd mokomõ pääzgočirjakko”.
Koton minnua kutsutti Kipunõssi.
Minnua škouluz i narritti: “linnumerkid liitsõz i čikkarõz kuko arjõ pääz.“
Miä sõrmika tein pičä nenä: „Kukkoreeku!“
Mitä näille pajatta, ühs kõik. ämmell nüt ivusõd õlla valkapõd, eb õõ tultõ, niku noorõnn õli õllu. tält miä i õma kukõ arja sain. A nüt minu ivusõd õlla rohkap kõltõizõd. Žaali.
Punakõltõin plaťjõ i ivusõd paan kõrkallõ pää päälle niku kultõizõ korona. Kukõkõz jupkõ i valkad čenned. I suma, valka suma.
Punakõltõin onõhtago taiva ranta.
Uusi päivä leeb.
28
29
5. SUMA suma piäb suurõ päivä tähe ilatõ. õliči jo vähäize rankkõ i täün.
taita piäb sielte võtta tänäve kõik vällä, mitä sinne on pantu. väänen suma kummo i valan tühjessi. siell õlla kanfettibumažgõd, roojõkõz nenärätte, kõlmõd karandaššia, kartain karppi, kuza kõnsle õlti čühsized, siz veeľ mikäle ühs propkõ, niglõ i mässäünnü mussa niitti, bulafkõ, vana purõkkõ . Kazell eb õllu ennä mittä makkua, a kinoz eb õllu kuhõ pannõ. Mõnikkad panna stuuli allõ i siz ku čäeka koblad, on ilka, ku čäe nallõ jääb võõrõz purtu purõkkõ. veel õli ühs tiltukõz. tõin kuhõle ävizi, a ku vällä viskan – kuile veel tõizõ kuzale levven.
võtan puhta nenäräte. suka, špeili i pikkarain rahamassina toož. vähäize üvvä aissua päälle i õõn valmiz.
Kõik jääb mürri-marri, ennä en või ootõllõ. Meen kujallõ.
Korõaz sumaznaizõll kaas on ain
koko maailmõ.
30
31
6. KUJALLInimized, kummõd tulla vassa, õlla kõik üväll meelell. Kõik čüzütä, missi miä õõn tänäve mokomõ lusti i mill on õnnõllin nagruliittsõ. A kui en õllõisi ilozõ, ku on, mokomõ suuri päive. čenni eb i arva, etti järjestä mitäle aivo uuttõ i oottõmõttõ leeb, veel kõrjaub – pikkaraizõz koirapoigõz, tarall issuvõz čärčättejez, škoulupoiga kanfettipaketaz, čirjavõz unilinnuz, čimolaizõ vuminõz.
naapuri Oľo čüsü: „Kui meeb?“
vassõzin: „Kõikka parõpõssi!“
lavgõz müüje čüsü: „Jäämakkiatõ tulid õssõma?“
vassõzin: „nii, kõikka parõpa i kahs tükküä!“
Ivo meeb teete müü. näči minnua i tälle tuli üvä meeli, silmed kõik sirkõnõsti, čüsü: „tuudko minuka ohtõgon fiľma kattsoma?“
vassõzin: „nii, kõigõ parõpa meeleka!“
Ivo on milt kastõ čüsünnü taita čümme kõrta i mill eezep kõnsa eb õllu aika, a nüt duumõzin: „Missi en menneizi – kõrka poikõ, musad silmed, pilliteb gitaria, univeritetaz õppõz, a čüllä tuli muzeja tüüte tečemä. noori on vähä i mill on üvä meeli, etti noortõ väččeä, kumpõ i čezäd – talvõd čüläz eläb, on rohkap ku va miä. Ivo tunnõb kõikka tehä – čeeled suuz, laulõb i tantsib, tarkkõ hoť miltizelle tüülle.
Ivo meni čiire vällä, pelčezi taita, etti juttõn mitäle, kumpa tämä eb taho kuullõ.
Poikazõd riiďďellä, čen viskõzi čive kaukapallõ.
tõin jo võtti tõizõll poikazõll ivusiss čiin, kaľľub:
„ Miä sinu tapan!“
võtin mõlõpa nizgass, juttõlin: „Hülgetka, en või teije viŋkua kuunõllõ! tänäve on suuri päive.“
Poikanõ, kõrvõd kikkillä, čüzüb: „ A etti taattõ tuub kotto?“
en kerttännü jutõllõ, etti tuub. Kuhõle taattõ täll jo voosi takaz meni, naizõ i kahs lassõ jätti. A čen tääb, ato i tuub.
Čülä kujallõmeed ettsimä õnnõa?
Õnni on enez.
33
7. LENAÜli tee kauniz kooz eläb lena. nämäd Mikoka ootõlla esimesse lassõ. lena veerebči uhzõss kujallõ ku maailmačerä – ize on ümmärkõin, liittsõ on ümmärkõin, a suu on kõrvissaa, õnnõkõz nagru uulill. Katsob niku ene süämme, taita pajatõb lahzõka õmiz duumiz. A süüb ümmärkõissõ kaunissõ omena. A čäez on veel piirga. Kaľľun: „Jumalõ jatko!“ tämä vassab: „Jatko tarviz!“lahzõll on nimi jo õlõmõz, a eväd čelle juttõ, pelletä sõnatõ. Ize nagrõta pahha silmä, a ku mussa katti meeb üli tee, sülčissä üli kura piha. lena ain čüzüb vanoilt ämmilt, mikä tääb märännütte – a äčissä mitäle pahha teeb, a ize eb i tää. täll on tetradiz kõik čirjutõttu:„Ku jaani ohtõgon kuulub itkuäälte, siz leeb tuskavoosi“. lena eb mennü jaanipäivä ohtõgon perrä kuuttõ kujallõ, pani televizora kõvassi kaľľuma.„Ku čako tühjez mettsez kukub, siz tääb köühä voottõ”. lenall on üvä meeli: „no nüt jo lehod õlla puuz, la kukub!“„lagõz on hämävõrkko, näd se tääb rikasussõ“. Rikkasussõ piäb õllõ, siz lahs võib õppõssõ suuriz lidnoiz i üviz škouluiz, tunnõb pajatta čeeliä i matkab maailma müü. Ühe hämävõrko va levvi rattiss. Kõik hämävõrkod jäävvä, kuniz lahs on süntünnü i müühep toož!A maarjapäivell, ku mussa katti tuub vassa vai meeb rissi teessä, siz jutõlti: „eb lee õnnõa.“Pokrova õli esimeizell oktabrill. Kase õli maarjapäive. A veel õli marttiz i augustiz maarjapäive. Kõnzle veel. Parõp ain on menne musa kati takka. A meije čüläz õllači rohkap čirjavõd kahskarvõzõd katid. nüt veel õlla neľľez perez kõlmikarvõzõd. čen tääb, kui veel leeb!Kõik piäb tääöselle, jotti lahzõll õllõisi üvä elo. lahsijõ lellod õlla kõik õsõttu. lena on nii hätäin, tahob jo lahzõka aika veettä pellamizõka, lellojõka. siz lahs õppõb. Müü vajõlsimmõ lenaka kuulumisi. soovizin tälle kõikka üvvä i menin etez. Jõka kooz õlla i eletä õmad.
Kukitsõb saadu, lahsijõ nagru rihez –
kase onči kõik!
34
35
8. NINA I pET´onina on hodukõz i täll eb õõ paľľo voosi, mitäle kuusičümmed viisi vai kuusi, a kranni, näüb i dabunaz. tämä meez Peťo on tämäss vanõpi – čümme voottõ taita. lusti meez, kõrka i oikkõ, a ain ninallõ on jutõllu: „Miä õõn vana, ku siä õllõizid toož nii vana ku miä, siä saizid tolkkua, ku rankkõ on ellä.“ nina on jo tämäka kõlmõdčümmed voottõ parvõznina nagrõb, juttõb: „Kanni viisi miä ize kõik aikõ õõn noori.“ A siz juttõb: „I kõik ičä vana meheka!“ A Peťoll õlla süümized sene mukka, mitä gazettoiz on čirjutõttu – välisse lihha eb või süüvve, a kala on üvä. siz eb või süüvve valkata javvoa, a perrä tahob javovelliä. siz čenle juttõli, etti erneite i kapussa elä süü – nõizõb vattsa vaivõttõma. I kõik, kuza on sukkuria, on märännü, a tämä makkiatõ suvvab. nina siz teeb musa slivaka i meeka piirga. Mitä uuttõ kõikka naizõd õlla lugõttu, kuultu i tehtü – kõikka proobab . A Peťollõ se eb näütti i tõin eb näütti. Ku va bõõ nennä müü – nii algõb präkisä. ninallõ – juttõb: „siä minnua ed suvva. siä ed tää, kui piäb meesse pittä vaariz”. Kanni viisi i eletä. ämmell on näiss juttõmin: „tõin teeb i tõin süüb.“ Peto´ on üvä naapuri, avitõb, teeb i toob – va nina vartõ eb õõ aika. tälle Peťo juttõb: „en miä või kõikka ühsinä tehä. tee siä toož mitäle.“nina suvvab i õmma tüüte lahsijõsaaduz, kõikkõlaissõ levveb, mitä tehä. Kuhõ menne lahsijõka, čüssüä rahha eri paikoiss projektõjõ vart. to lahzõd risuvoitõta mitäle. Ühs kõrtõ õli teemõ „suuri“. Oi ku müü nagrimmõ – siell õlti i kood i iirõd. nina i juttõb: “Kõik vajõllub, mittä eb õõ, etti kõik nähtäisi ühell viisi. Ku iirte pelčäd, siz i iiri on suuri.“ nii i täll on õma elo. Peťo duumab, etti nina mittä eb tee, a nina va johzõb, nagrõb, teeb i tuub i tunnõb – vähä teeb, rohkap piäb. A Peťoll õlla ne vanad jutud, mitä tämä kõikka eezep teči. A kazõss on jo čümme voottõ, daaže kahsčümmed voottõ. nüt jo kõlmõdčümmed voottõ. nii paľľo teči, etti nina kõnsa eb kerki nii paľľo tehä, ain võlka jääb.
Noori õõd ainõ,vanassi kõnsa ed tuu
ku ed taho.
37
9. LEVo I MILKa levo võtti naizõ võõrõss maass. õli siell armiijõz, välisse pääsi lidna i tanttsima. Milka õli veśola, maama täll eb õllu, taattõ õli juumari. A jo lahsõnn õli duumõnnu, etti enelle tahob suurõ pere. Müühep juttõli tõizillõ: „niku näin levvoa, siz tääzin – tämä leeb millõ üvä meez i lahzillõ üvä taattõ”.
Kanni viisi i õli. Milka näči meije čüläz esimesse kõrta sauna. Perrä nagrõb ku pajatõb. Juttõb: „duumõzin, etti levo tahõb minuss lüüvve kõik vanad sünnid vällä, jotti õllõizin uusi – puhaz, süämess i päält.“
Pariskuntõ on niku tõin tõizõss lõikõttu: mõlõpõd õlla oikõd i kõrkad.
Milka murtõb pajatta vaďďa viisi i meille se näüttib. lahsia on kõlmõd i kõik tunnõta pajatta kõlmõd čeelte. Ku čenle kummittõb, Milka juttõb: „Ku meite on vähä, meill piäb õllõ paľľo čeeli, kase mittä eb mahza, pähä mahub, rahha eb čüzü, a čen tääb, võib i tuuvvõ rahha.“
näill i ühs tütär õppõzi universitetaz čeeli – agličina čeelte i mitäle veel, a vot Japanimaaz čäi vaďďa čeeless i vaďďa väess pajattõmõz. tütär i juttõli, etti agličina čeelte tääjetä kõik, a vot vaďďa vähä čen maailmõz tunnõb i seneperäss tätä i kutsutti. Kahs näteliä õli i paľľo näči.
Meije iniminon ain meijeka saunõz,
vihaka variz.
38
39
10. VERA vera tahob õppõssõ näüttelijessi, õikaz teatrõz tullõ kuuluvõssi. naasti tüttö, ivusõd čikkarõz, silmed katsota kuhõle kauka i nähhä kastõ, mitä müü emme näe. A näüttelijell piäb õllõ elizevä ääli, kõik selčäd sõnad i sene peräss tämä ain va kõrtab:
„ Susi sõi saunass süssiä, suuz sulõva süüččie.“
„Halliparta hallipää hallissu i halizõb.“
„Šumizõb, vumizõb, žaaritõb, zvonitõb.“
„Mürri-marri, herra perrä, pilli-palli.“
„Viisi, viizi, vissi, vižži.“
„Irred, hiired, harmad, alla, hallid.“
Kerka eb õõ. Johtu meele ku müü lahsõnn levvimme tõin tõizõllõ juttõmisia i čiire piti jutõlla, eb saannu segotta:
„Kummalla kummikko kummituz kummittõli kuhniz.“
välisse taaz nõizõb laskõma mükkülä-müllüä i laulõb. näüttelijell piäb kõikka tunta tehä.
čüläväči juttõb. „Kase tüttö siell taaz keitsab i veerelteb!“
Sõna duumakavassa meeb, čen on õika?
Čen tääb, on õika!
40
41
11. KIKo-däädE Kiko-dääde on matalõ, kõvassi pikkarain. A süüb paľľo. Ku kuzale kooz eezep sikka tapõtti, tämä kutsutti appi i sai palkõssi kõikka parõpa tükü lihha.
„Ku näiss vanoiss aikoiss pajatõn“ juttõb, „ kõik sülči valub suuss. nii õli kõik eezep üvä!“.
tämäss pajatõtti, etti Kiko-dääde õli enelleči põrsa õssõnnu. A kase kazvi i kazvi. täll õli taita jo viis vai kuus voottõ. Paksu i razvain. A Kiko-dääde va juttõb:
“la kazvõb, kuhõ mill čiire. Makkiapi leeb“.
A siz sika mitäle kooli vällä i Kiko-dääde itki niku lahs, nii õli žaali Põssua. Pajatti naapurillõ: „en miä õllõisi süünnü õmma sikka. Kase eb õllu sika, tämä õli millõ dovariššõ. Kui inimized jutõlla juumariss, etti kase on sigallõ dovarišša! Minu Põssu i terppiä eb võinnu juumõrit. Miä va salamitta uuvvõ vuuvvõ üüll stokana jõin.“
nüt kazvatõb maamunna, borkkana, kapussa i lanttua. Kanamunad õsab lavgõss.
Koira i katti va õlla i ku katti iirõd akkunõlle tuub, tätä čiiteb – la süüb. A ku koirõ ävizi mettsä, siz i uuttõ koira eb võttõnnu. nii murria süä on Kikoll.
Kõik meije nõma.A maailma eb õõči.
Kui nii, missi?
42
43
12. NJURA-TäTI njura-täti tuli vassa. täll õli vakkõ čäez, mettsä meni.
Juttõlin: „Jumalõ appi!“
vassab millõ: „Mitä mokomaizõ pikkaraizõ jutuka nüd Jumala appia čüsümä. A Jumala tarviz“.
tämä ain kõik kuulumõd tääb. Onko tõttõ vai eb õõ, en tää, a kõikillõ näüttib tätä kuullõ. tämä märänüssi mittä inimisiss eb pajatõ.
Juttõb: „Üväss inimizess kõnsa eväd nõsa liika juttua, a meill kõik õlla üväd.“
A kõikka tämä tääb: tääb koirijõ i kattijõ nimed, kuza rohkap musikõssõ kazvõb, čell kõikka suurõp kupe ľa õli, kuza õluttõ tehhä, čen rohkap kafija, čen teete suvvab, čen mitä lidnõss õssi, kuza lavgõz sveežepi leipe on i veeľ tuhattõ aźźa. Ku čüzüd, tämä pajatõb, a ku ed čüzü, ühelläin, pajatõb.
lena õli tält čüzünnü vanoiss praaznikoiss, etti mitä piti siz süüvve i juuvvõ. A ku kuuli, etti suurõz pühäz paľľo mittä eb või süvve i suurõz pühäz eb i riiďďella, siz juttõli, etti kõikka süüb, a riitõma eb nõizõ.
A ku üvvä kapusnikka njura-täti veel teeb – suuz sulab, čeele veeb mukka!
nüt njura-täti tääsi pajatta, etti ilmõ leeb üvä, päivütte kõik päived, čezäll leeb paľľo musikõssõ, a joomukõz on makkiapi. tämä õllõisi tahtonnu veel pajatta, a mill kõik aikõ piti häülüä, joonitõllõ, liikkua. en võinnu ühez paikkõz kauga õllõ.
Katson – ühs pehmiä pilvi ku minu uusi karvahattu, a kastõ ajab takka tõin, väheze heenopi, laďďdõpi i mokomõ uhka. siz mõlõpõd tehhä kukõrpalloa, tunnõn pilvesilotussõ põzgõll i meen čiirepä. tee varrõll katson üli čülä tarroi. lustid tarad, üvässi kõik puhasõttu, kukõd i pehgod räätü müü. Meill eb õõ kõrkaitõ aitoi i rautaväräji niku mõnikkaiz paikkoiz. čenni mittä eb kõrja. Katso, ku tahod – kõik on õma, eb õõ vargõsõttu. Mõnikkad aźźõd õlla parõpõd ku tõizill, mõnikkad märannüped, a meill äppisse eb piä.
Lustid mõlõpõd – pilvi i päivüd taivaz,
i veel õma maa.
45
13. dunJa-äMMEKui võima on, nii i teemme. Kanni viisi juttõli dunja-ämme, kumpõ eli siell rohoizõz kooz i mennä voonn kooli. Kalmoill õli kõik čülä, ku tämä õli meije čülä kõikka vanõp inimin. Ain ootõlti, etti sata voottõ eläb, a väheze eezep kooli. õli jutõllu, etti rohkap en taho, tappab. Pani silmed čiin i kanni viisi i meni. Juttõli veel ohtõgon: „nüt angelid tulla minnua võttama, veejjä raaju“.
õõn duumõnnu, etti kõikka parõp nii i onči – etti ku õõd kõikka proobõnnu i tehnü, lahzõd i vunukad ize jo eletä õmma elloa, i võid õnnõkkassi menne sinne pilvije i päivü taga, kõrkalle taivasõ, i ku sinnua mälehtetä, siz inimized duumõta sinuss va üvvä. Mokomõ ämme õli dunja-ämme. Piäb tõin kõrta menne kalmoillõ i veejje kukki. georginõd tälle näüttizived.
Ku õlin pikkarain, tämä millõ õpõtti kukkijõ nimed: poročello, sireni, kalimmarjapuu, katikäpälä, sinikukkõ, ruizkukkõ. Millõ näüttiz tämäka parvõz i tämä millõ juttõli: „Pikkarain api ain jõvvutõb tüüte eteᴢ“ .
čevväll pani millõ võikuka lõuga allõ i juttõli:
„Katsommõ, kui paľľo õõd võitõ süünnü?“
I saaduz täll õli uniroho i maarjaroho. näite tämä kuivõtti, pani veel mitäle sekka i tämä kuhniz õli kõikka parõp aizu. Ain čaaju õli valmiz, makkia korppu, kumpa ize kuivõtti i sukkurliiva, välisse i mette pani päälle. Koto on nüt tühje, a ku meen müüte, tunnub, etti nütči veel siell aizõb üvälle.
Ku minu saaduzõllõisi ain ühs kukkõ
siz česä kõnsa eb mee.
47
14. ÜLgETTÜ KoTo välisse on tühje maa, kõrka roho kazvõb, čenni ennä einä siell eb lüü. va ühs vana lahkonõnnu koto on siell, aitõ on lamaz. Koto eb õõ suuri, a ku õlin lahs, siell eli suuri pere. Maamõ, taattõ i viiz, kuuz, taita i kahõsa lassõ, en tääči, ku paľľo näite õli. suurõpõd menti kotto vällä, a kussale taaz uusi lahs tuli, kapusa leho altõ levvetti. I perrä nämädči menti vällä i kõnsa takaz eväd tultu, eväd čäütü, čenni näite eb nähnü rohkap. siz i maamõ i taattõ koolti vällä. čülä väči duumõzi, etti nüd taita lahzõd tulla i algõta tapõlla kooss. naizõd ilkassi jutõlti – eezep eväd čäütü, a üvüse perrä čiire tulla. A eväd i siz tultu. Kanni viisi kottoa i rohoss eb näü, omõnpuud va čevväll veel kukitsõta i mussamarja pehkoiz kazvõta suurõd makuzõd marjad. A meije čülä lahzõd, kummõd čezäll maall õlla, õsõta rohkap lavgõss apelsina i viinamarja.
Omõnapuud siellvanaz saaduz ühsinnä
lahsi ootõlla.
48
49
15. dačnIKõd Mokomaisi kottoi, kummaz čenni eb elä, on meije čüläz on vähä. Ku õmad eväd elä kooz, siz müüvvä sene dačnikoillõ, kummad tulla čezässi, välisse jo apreli lõppuz i näill õlla lustid saadud niku čüläväellči. Mõnikkad õlla ilm sõppõitõ ohtõgossaa saaduz. A ku mill veel čümme voottõ takaz õlti lühhüd štanad, torutti minnua:„Kanni viisi, tütökkõin, čüläz eb čävvä. siä ed õõ Amerikkaz.“ nüt dačnikõd i ilka alassi üpätä saunõss pruda i miä toož. välisse mennä jõgõranta ilm sõppõitõ, va silmerätte ümpäri.ämmeči juttõb: ”Mitä jumalõ inimizill antõ, eb piä äppessä.” A siz alkõ nagra: ”A vot ku kane nudistid õltaisi čüläz alassi niku televizoraz ku se Adama etsib eva…” välisse kummittõn, ku ämme tääb i nagrõb i eb paa pahassi.Mõnikkad dačikõd õlla jo niku õmad. näill toož ämmed i äjjed tulla eezep maallõ i siz koko česä sukulaizõd tulla i mennä. lahzõd, ku õlla peened, tahota tulla kaas, tääjetä jo, etti tõizõd poikazõd-tütökkõizõd ootõlla. A perrä jo evad taho, lidnõz rohkap tečemisse on. A ämmed, nämäd jäävvä. äjjed koolla eezep. Ku lidnalaizõd čevväll tulla, siz kuulõmmõ, čen läsi, čen kooli. tõin kõrta nämäd i lidnõss čirjutõta, tahota täätä, kui čüläz meeb, hampuitõ eb õõ, varkaitõ eb näü? Posatskoit i on õllu, a mittä kõvassi märännütte eväd tehtü. vähän aika takaz meill õlti palod. Požarnikõd sammutõtti, a õnnõssi čenni süämme eb põlõnnu. vannoi kottoi čenni ennä eb tahtonnu. Mõnikõz põli i tükkünnä. Missi põli, čenni eb tää. vanad kood, sähkötuli i ahjod märännüd.dačnikõd tuuvva čüllä lidnamooda, a suvata kasta vanna, mitä meill on. dačnikoill õlla akkunõll vanad vened, kuza lahzillõ on tehtü pellamispaikkõ i õpõzõrautõ uuvvõ koo seinell.Rattad vai saani, kummõz õlla kukad. Kõikka mokoma õli paľľo meill enell i vanoiz kotoiz, kuza eb elettü. čen mitä levvi, enell võtti. Kõikka rohkap õli merimehi aźźoi, nüt i ed saa tolkkua, mitä siell kõikka õli. Müü pelazimme näijeka i vizgõtti vällä paľľo. nüt tääjetä, etti kõik vana ävvib i muzeja piäb anta. eb õõ roittu a õma üvüz.Ku algõn ellä čüläz, tahon tehä lellomuzeja. vanad lellod, lahsijõ laulud i pelud i kui neit pelatti. sokkoa kõik tunnõta pelata, a tammastamma või kops-kops-kopula? neite lelloja veel hulkub vanoiz kotoiz.nüt meill on mokomaisi inimisi, kummill õlla õmad muzejad. õmaz kooz i akkunõll kõikõlaissõ, välisse sata voottõ vanoi aźźoi, kõikill taita nimmeä emme ennä tää. A võrkkoi ku paľľo! Meri õli meďďe čülä inimisije süümälautõ, a välisse i autõ.
Õmaz kooz akkunõllduuman mererannassõ.
Čene meri on?
50
51
16. Varaz Kooz varkait meije čüläz eb õõ. va ühs kõrtõ ku õli, kasessaa nagrõta. Ühell naizikoll õli süntüpäive, tälle tuli kuusčümmed voottõ. vot siz ain ku čäi lidnõss čüllä, õssi juumissõ i süümisse kaaz. tämä eli talvõll lidnõz, mašina enell eb õllu i kanni viisi i tõi vähi kõrrõz parõpõd juumizõd lidnõss, ühs-kahs putõlia, no i olivkõd, üväd konservõd, en tää, mitä veel üvvä. A vot siz taaz ühs kõrtõ tuub čüllä i näeb, etti koo uhs eb õõ lukkoz a kooz divanall on võõrõz meez, makkab, a vot ümpärill õlla tühjed putõlid i bankõd. Kase õli taita jo aprelikuu, kõvassi čülme ennä eb õllu. õli mokomõ vari näteli i vaikko kottoa eb õllu piččä aika lämmitettü, ilka čülme eb õllu. Mehell õli siz vana adjala pääll i makazi. naizikko heläütti miilitsõllõ. tämä tuli perrä kahõ tunni. Meez i halizi i furizi siell, üväd sõvad pääll, niku eb õllõisi juumaratti. Miilittsõ siz võtti tämä kormunõss dokumentõd, kattso altõ kulma naizikkoa i juttõli: ”elä õõ mokomõ hättüri. la makkab divanall!” Ku üllelle nõizob, siz teete annõ tälle, i süümisse. saunõ õllõisi üvä.” naizikko nõizõb kaipama: ”Mitä millõ naapurid jutõlla, mitä lahzõd duumõta, ku tulla i mill on võõrõz meez i tilaz i saunõz”. no a miilittsõ tälle juttõb: ”A mitä siä muitõ väärised, missi sill piti õlla nii paľľo viina i üvviä zakuskoi kooz.”naizikko popotõb, etti ku se süntüpäive i võõrad i…A miilittsõ nevvo: ”vot ku sill eb õllõisi õllu, i meesse taita eb õllõisi kassen. tõin kõrtõ duuma, mitä kotto tood!”Mokomõ juttu meije čüläss. nüt ku čenle vähässi aika vällä meeb, tõizõd nagrõta: ” A sill siell konjakka tappab ku võõrad tulla?” A ku tuub kotto, čüzütä: ” A sill eb õlluči čettä tilaz? Kuivõ õõd, hettapi piäb õllõ! Ookad süümized taita jätid.”õli suuri meez, mitäle riita koton naizõka õli õllu, mašinaka õli kuhõle ajannu, eb ize täätennü, kuza õli. siz benzina õli lõppunnu. Häülüz pimmiäz i siz näči – pimmiä koto, taita tühje. A üü õli čülme. A kuza võti? uhzõ pääll. Kõikka üvvä süümisse i juumissõ, niku kaazgõz. Müühep antõssi čüsü, juumizõ-süümize mahsi i taita rohkap veel. va ühs, mitä tahto, etti čenni eb täätäisi, kui tämä nimi on. vot i müü emme tääči.Mokomaizõd varkad meill õlla, rohkap en tää. A ku kaze naizikko pajatti kasta juttua, miä nii nagrin. A ku čülänaizõd kõik aika va levvetä lissä i jutuss on tullu jo nagruteatteri näüttemänko.
Ku tahtoisid, tuu.Ku enell eb õõ, võta.A se on minu koto!
52
Suku parvõz teeb,õmma kottoa ojjõb –
kase on elo.
53
17. LEonTJEVId A siell on čülä õttsa, kummõz eläb paľľo õmma väččeä. eezep õlti rannaeläjäd, a nüt ku mõnikkad õlla Petteriz kanavoiz laivaka ajõltu, nii rohkap vette i venneite eväd õõ i nähtüči. välisse vanõpõd inimized õllači talvõll lidnõz. Maall alkoi piäb saavutta, ahjoi paľľo lämmittä, jott õllõisi vari. talvõll väisse luntõ on põlvõssaa i võima eb õõ teete kaivossaa tehä. A varrai čevväll jo tulla. Mõnikkad a õlla koko vuuvvõ. Ku va vanõpõssi tulla, eväd raatsi menne ennä kuhhõ. niku pitäisi kõik viimeized päived eloz õlla õmaz čüläz õma sugu kooz. nadjoža-täti ain juttõli: „Jumalõ ojjõlko i varjõlko, ku va sõtta eb õllõisi i õmass kooss taaz vällä eb pitäisi menne!“
siell kooz, kuza eezep eletti leontjevid, eletä nüd näije tüttäred. Ühs teči ennelle suurõ koo, talo on vaarisõttu, eletäči koko vuuvvõ siell i liči lidnõz čäüb tüüz. noori i hodukõz, kõik tüü lenteb čäez – lusti koto, klasikrintsõd i saadu, ain va mitäle stroitõta – sauna i česäkuhnia. näill on bräizgukaivo – lustissi vizgob vette, kukõd kiilteved päivüz. Kottoa lämmitetä sähköka, on va kaminõ, ahjoi i eb õõči kooz. Meill on lidna kõrvõlin čülä i meez čäüb siell tüüz. čüläväči va on ilozõ, etti õmaz čüläz õlla noorõd, kummõd duumõta, kui enell on üvä i tõizillõ on parõp. Ańu čäi nii paľľo eri paikkoiz čüsümäz i riitemäz, maanitteli – meelütteli i čirjoitti čirjoi i nüt meill on üvä kõva põhjõ čülä suurõll teell, kumpõ meeb läpi čülä kalmoilt jõgõ ranta. Asfaľtia čüläväči eb hoolinnu – eb saa aikoo.
A vot kõikka vanõpi siso eläb vanõpijõ kooz i čehsimäizelle stroitti taattõ, ku veel eli, toož õma koo suurõ koo veere. siell nämä õlla čezäd parvõz, ain va johzõta tõin tõizõ akkunõllõ:
„liza, a sill luukka on?“
„Ańu, annõ millõ kastõ õmma piirgamašina, ato noorõd tulla, en kerkinnü mittä tehä, teen čiire gribapiirgoitõ.“
„lida, a siä sauna tänäve lämmited?“
Kazell viita kane hodukad sizod joonitõlla, nagrõta, a õlla ahkõrõd. ämmä mukka kõik suku on õllu mokomõ – tehnü enelle a tõizillõ toož. näije äjje õli kertännü vana časovna irred, ku perrä sõtta časovna rikotti vällä. nüd ku uuttõ algõtti tehä, siz tehti vanoiss irsiss. vanoill čülä ämmill čüüneled repi silmiss. A näije taattõ õli vähäze suurõpi meez i teči kanni viisi, etti rantaeläjäd saivat jätta õmad vened enelle. Maamõ näill õli õllu ilma rahha poštikantajann, ku entin kooli vällä i herrad jutõlti, etti inimized saavva võtta ize õmad gazetid i kõik, mitä näille tuub, poštissõ. siz perrä tõizõd naizõd toož algõtti vooro perrä čävvä poštia viimez.
Jutõlti: „nezakonnõ, čen vassab. Kui kanni viisi, etti čen tahob, võib poštia võtta?“
A vot naizikko juttõli: „vohmõllõ zakona eb õõ čirjutõttu“
čüläläized jutõlti, etti nämä õmmi inimisi uzgota i la va teemme ize, ku tüü ette tee. Müühep i poštikantõjõ levvetti.
Kase pere on mokomõ, etti järjestä nõizõb vassa tečemä, ku väärütte näeb.
„näill čellä eb õõ jänese nahall perze paikõttu,“ juttõli ämme.
54
55
18. SUURI pERE liči eläb suuri sopun pere. Maamõ i taattõ õlla vanad a hodukkad. näill taita on rohkap ku kahõsačümmed. tüttäred, vera i nora, õlla jo kuusčümmed, pensill. näill taita mõlõpõll on kahs tütärte, liči neľlečümmed. I näill õlla lahzõd, poigõd i tüttared. Ühell on kakšikod poikõzõd. suku on suuri.
saaduz üvvi kõik kazvõb, mettsä mennä i gribad sielt toovva, soolõta, bankka panna, žaaritõta… čiire i musikõssõ, poolukõssõ vakad täün metsess tulla. Mõnikkad jutõlla, etti näma tääjetä, kuza muraga veel kazvõb. Kõik aikõ, ku meen näille, siz naizõd õlla kuhniz, saunõz, akkunõll, põlloll, saaduz. česäkuhniz vareńje čihub suurõz kattilõz, soolakurkku i uksussika salatid, veel uuvvõd retseptad. Ilozõ nõitakuhni, kuza kõik suuri suku saab talvõssi vitaminad.
no kase haikku nüt on kõvassi meijemaalin, a mitä sillõ võib – maamunallõ piäb čirjutta koko poema, greetsinõllõ peenepä i kapussa ep piä unohta.
Maamuna kazvõbmeije nõma i üvä.Talvõll siz süüme.
56
57
19. MIKo-däädE I TanJa A veel meill on Miko-dääde. naizõka eläb parvõz. nain rohkap koton teeb tüüte. vähä tätä näemme. Ühs tütär täll eläb liči lidnõz. Miko čiire-čiire kõikka teeb, viitte čeelte pajatõb, kõikka tääb. A ku i pajatõb, ain tüüte teeb – einä lüüb, vihtoi teeb, maamunna vakkob, valloa lagotõb põllollõ, saunavette viib, sauna lämmiteb. Ku tämäka pajatta tahod, piäb joossõ peräz. eb sõizõ, eb isu. en tää, kui tämä süüb? Rihez en õõ kõnsa näill čäünnü. en tää missi eb kutsu võõraitõ rihhe. taita pelčäb, etti nämäd kallissõ aika hukata, eväd mee vällä, en tää.
täll veel on lehme – ühs lehme čüläz! lampad õlla, einä lüüb. Ku čüläz õli õpõn, siz toož Miko piti õpõzõss ooltõ, anti siz, ku čenle čüzü. nüd perrä ühe talvõ on vanassi tullu, ennä akkunõll eb häülü. I meelte ennä eb õõ, unohtõb.
Miko-dääde tütär tunnõb üvässi risuvoitta. čüläväell õlla seinell portretid, kummõd tanja on tehnü. Ku isub, sõrmõd liikuta. savipalloss čiire mitäle vesäb – põrsa, kuko, savvipilli... Ühs kõrtõ õli nii Miko-dääde mukalin savimeez, etti tämä suuttu: „Kui siä, tüttö, sokkia õõd vai? Miä en õõ mokomaizõ paksu magoka!“ A tanja selitti, etti savvõa õli paľľo, a liittsõ õli valmiz. eb tahtonnu, jotti savi õllõisi mennü tühjä i pani jäätüse vatsa päälle.
„Üvä, etti takapoolõ päälle ed pannu!“ präkizi Miko-dääde.
A müühep nagri: „Menin rihhe špeiliss kattsoma – õõnči mokomõ?“
I laula tanja tunnõb üvässi. välisse rookopilli teeb i ku kastõ pilliteb, õllõisi niku radioz. Juttõmmõ tälle: „tuu pillitä praaznikkõll. lahzillõ õpõtõ!“
A tämä eb taho, äppeb.
Sõrmõd liikutačiire, čiirep duumõ on.
Kumpõ õllõisid?
58
59
20. RISSItEELL Rissitee, kuza on, isutti eezep naizõd, lehmit i lampait ootõlti kotto. siell vähäze õika čätte ku meed, on časovna, kumma leontjevi-pere uuvvõssa teči. eb õõ ihan vanaz paikkõz, a liči. siell liči on pühä lähe i ku läheveez kõlmõd kõrta kasad ene kaglassaa vette, siz koko päivä on üvä õllõ. siell on čezäll vesi kahõsa graadussia!
Kurra čätte, kuza eezep progonõ õli, on nüt väheze laďďepi tee. tee rinna õlla märännüd kood, ilkad aijad, kanurkad, roojakkad kujamaad. siell eläb kõikkõlaissõ väččeä. tulla i mennä. eväd kõik õõ juumarid, a välisse tüüte eväd levve, mõnikkad i eväd taho tehä i kanni viisi eletä – niku eb õllõisi õma. I eb õõči, õma čülä väči siell eb elä.
saunači eezep õli. Kahõll päivell näteliz: tõin päive õli naizille, tõin mehille.
A nüt dačnikoill õlla õmad saunõd, a õma čülä väči tääb, čen lämmiteb i kanni viisi vooro perrä čävvä. Meill on saunõ õllu rohkap pesemisse vartõ. suurtõ saunamooda eb õõ õllu niku soomõz, kuza toož pikkaraizõs lidnakortteriz on saunõ. I čezäll saunõss eväd pääze välläči.
Meill sauna tehti kaukapõllõ. Jõgõrannõz õlla veel mõnikkaill. Jaaniohtõgon eväd enää lämmitä sauna. A ku laukopään häülüd čüllä müü, saunatrubad savvussa, puna põzgõd isuta krintsoill.
Rissiteell näed čen kottoa meeb vällä. Čen näeb, kõnz tuub?
60
61
21. oĽo Jõgõ rannõz eläb meez, kumpõ eezep õli juumõri. õppõzi Petteriz i üvässi õppõzi. A vot mitäle alkõ juuvvõ. lavgõz jo varrai, oottõli, kõns müüje tuub. A siz sai enelle üvä naizõ i ülkäzi juumõss. tulti naizõka parvõz čüllä elämä. nain on ain maall elännü.
sukulaizõlt sai vana koo i nüt kastõ kõik aikõ praavitõb i tühje aika ku on, mitäle stroitõb. Klazikrinttsači teči. Mõlõpõd õlla škouluz tüüz.
Minu maamõ eläb Petteriz i ain kummõttõli: „čezädči maall. Missi eväd mee reissu?“
A ämme tääb jutõlla, etti kõik Oľo suku õli mokomõ – ku õltiči kuzale, čiire taaz kotto tulti.
Juttõb: „Oľo on suurõz lidnõz süntünnü i škouluz čäünnü. taita tappazi i suvvab maaelloa“.
Maamõ taaz pajatõb vassa: „Ku õllõisi maaelo, õltaisi hoť kukko i kanad, a täll va katipoikõ on.“
A tätä miä ize čüläz tunnõn, etti aisu on üvä, linnud i rokkalinnud lennetä, roholinnud mörnäved. lidnõz näit ed näe, ed kuulõ.
Kuza õõd, eläd,ain tahod õlla koton.
Koton i õõdči?
62
63
22. SUURI päIVE duumõzin jo škouluz, mitä minuss leeb. tääzin, etti lukka suvvan, istorijõ näüttib i veel ku mõntõ aźźa. A vot siz järjestä naapuri ämme nõizi läsimä i tälle piti ukoloitõ tehä. vot eezepi bolnitsõss dohtõri apinikkõ čäi. Kahs kõrta päivez eb võinnu čävve. A mill õli jo seitseteiššümed voottõ a verte en peľľännü. Puhasin aava, vajõltin täll sittõd i niglaka pisin lekarstva takapoolõ. Praavihuz i kõikillõ čüläz juttõli: „Kase tüttö on süntünnü dohtõrissi.“ lahsõnn, välisse linnukkõizõ levvin, kumpõ õli pezässe vällä langõnnu, ojjin i praavitin. Kõik aikõ lellojõka bolnittsa pelazin. vot siz koko pere tuli ühte nõvvo – miä õppõn dohtõrissi. Meije čülä ämmed kõik laulõta üvässi. Ku õlla süntüpäived vai praaznikõd, kõnsa ilma laulua eväd õõ. Ku menin õppõma Petteri i menin Petteri aftobussallõ, nämäd kõik seisõtti meije akkunõll i laulõtti. Kaukallõ kuulu i kaugõssi jäi süämme. I õppõzin kuus voottõ. õlin järjestä arvannu, etti õma čülä bolnittsõz tahon tehä tüüte. Meije nõma vana dohtõri juttõli, etti eezep kotto pensille eb jää, ku miä tuun. taita čüläväči eb uzgonnu, etti Petteriss maallõ tuun. vanna dohtõria kõik suvatti. nütči veel čüzütä tälte, ku läsü on vai vaivõtab mitäle. A dohtõri juttõb: „nüt õlla uuvvõd lekarstvad, miä kaneit en tunnõ teille čirjutta. la noori dohtõri tuub, tämä on minnua tarkõpi“. Kase noori dohtõri õõn nüt miä. Meill mokoma bolnittsa, kuza üüte võib õllõ, eb õõ. Meill on vassavõttamin neľľe päivä näteliz i siz veel võib heläüttä i čüssüä nõvvoa. Bolnittsa on neľľečümmed kilometra. Miä i siell leen õlõma kahs päivä näteliz. duuman, etti tüüte tappab, ku va uzgota minnua. Kassen siz on minu tüüpaikkõ, kuza ize vassan kõikõss. I čen siell oottõb? Pikkarain varjo uhzõ takan. Mitä juttõli? „Mau?“ Päivüd paissi i niku šarahtazi tuli põlõma. Pikkarain tulipallo bolnitsa uhzõ takan maukab. Katipoikõ ku apeľsina, kasta i oottõlin koko päivä, etti mitäle leeb! Miä en nüd ennä õõ ühsinä, mill on õma pere – tulikera karva katipoikõ. Mill on tüü! tänäve, ku tulin läpi čülä kattsoma õma esimeisse tüüpaikka, näin paľľo rohkap ku lahsõnn. taita õõn kasvõnnu i näen, migässi eezep en õllu valmiz. A ku paľľo veel ümpäri minnua on mokoma, mitä en näe. A ku perrä čümmene vuuvvõ tuun i näen? vai oomõn näen? vai en näeči...
Aikõ, kuhõ meed?Siä meed i miä jään.
A mitä siz leeb?
